Anneli on õde, sotsiaalpedagoog ning saanud magistrikraadi koolijuhtimises. Ta on 25 aastat olnud seotud Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga, töötades esialgu seal õppejõuna ning hiljem rektorina. Halveneva tervise tõttu otsustas Anneli uuesti mitte kandideerida.

Anneli põeb harvikhaigust nimega lümfangioleiomüomatoos ehk LAM, mille puhul inimese kopsukude seni teadmata põhjusel laguneb, sellesse tekivad augud ja kopsupind väheneb pidevalt. „Kui püüda olukorda kirjeldada, siis kops on alguses nagu Vene juust ehk väikeste aukudega, haiguse kulgedes saab sellest  Šveitsi juust, sest augud muutuvad suuremaks. Prognoosimatu on see, kui kiiresti ja milliselt see kõik kulgeb,“ räägib Anneli, kes sai diagnoosi 2006. aastal, teades juba siis, et vajalik on kopsusiirdamine.

Anneli haiguse kulg oli alguses aeglane ja rahulik. Viis aastat enne siirdamist hakkas tema tervis järjest halvenema. Kuna Anneli haigusele on iseloomulik füüsilise võimekuse langus, mis tuleneb hapniku vähesusest organismis, siis jõudis ta aina vähem. „2015. aasta lõpus mõistsin, et võin surra. Ma ei jõudnud enam rattaga sõita, kõndides rääkida ning hingeldasin iga väiksema pingutuse peale ning treppidest käimine muutus keeruliseks. Jalutamine oli minu jaoks trenn ja trepist kõndimine ülekoormus,“ räägib Anneli, kelle olukorra muutis keeruliseks krooniline õhkrind.

Kolm kuud enne siirdamist paigaldati Annelile kopsudreen koos õhukogumise kotiga, mida tuli iga nädal käia haiglas näitamas ja vahetamas. Anneli haiguse eripäraks olid kopsude korduvad õhulekked. Dreen vähendas survet südamele, kuna vasakust kopsust lekkiv õhk moodustas ümber südame õhukoti ehk tekkis krooniline õhkrind.

Elupäästva operatsiooni jõudis Anneli 2018. aasta septembris. „Ma olen tänulik inimesele, kes läks minu asemel taevasse. Usun, et ta valvab kuskil pilvepiiril ja vaatab, mida ma tema kopsudega teen,“ räägib Anneli, kes on ülimalt tänulik doonori lähedastele, et nad julgesid sellise otsuse teha. „Nad võiksid mõelda, et tükike nende lähedasest elab veel siinsamas edasi.“

Kolm päeva pärast operatsiooni tundis Anneli, et tema kopsud on jõudnud koju ja ta hingab oma kopsudega. „Uued kopsud on andnud mulle elu, mida mul muidu enam ei oleks. Tunnen vastutust anda neile vääriline elu,“ sõnab Anneli, kes lubab uute kopsudega elada täisväärtuslikku elu.

Enne siirdamist valiti Anneli Õdede Liidu presidendiks ning seda tööd teeb ta tänaseni. Tema sooviks on muuta Eesti tervishoiusüsteem inimkesksemaks ning aidata neid, kes on temaga sarnases olukorras. Neli kuud pärast siirdamist läks Anneli õppima kogemusnõustajaks, sest tundis väga puudust kellestki, kes omaks sarnast kogemust ja vastaks tema küsimustele mitte meditsiiniliselt, vaid oma kogemustest lähtuvalt. Tänaseks ongi saanud Annelist kogemusnõustaja.

Anneli elu päästis kellegi teise kops, kes kahjuks pidi oma eluga hüvasti jätma. Seepärast on tema jaoks oluline, et inimesed täidaksid tahteavalduse. „Mõelge sellele, mida tunnete siis, kui teile kallis inimene vajab elundi siirdamist, kuid mitte keegi pole teinud avaldust oma organite loovutamiseks, ning teil tuleb temaga päriselt hüvasti jätta. Kuigi ta võiks elada, kui keegi oleks jätnud oma organid taevaväravate ukse taha.“

Loe Anneli diagnoosist ja elust pärast operatsiooni tema blogist www.annelikannus.ee.