Kopsusiirdamine
Näidustused
Kopsusiirdamine on kaasajal võrdlemisi laialt levinud ravimeetod lõppstaadiumis kopsuhaigete raviks. Patsiendi lülitamise kopsusiirdamisprogrammi määravad ära eelkõige patsiendi kopsude funktsionaalne seisund, kaasuvad haigused, koostöövalmidus ning oodatav eluiga ilma siirdamiseta. Kopsusiirdamise põhieesmärgiks on patsiendi eluea pikendamine aga samuti elukvaliteedi parandamine. Kaasajal on kopsusiirdamise järgne 5 aasta elulemus üle 50%; mitmetes siirdamiskeskustes aga ka üle 70%. Tulenevalt paranenud intensiivravi võimalustest, kirurgiliste komplikatsioonide vähenemisest ja efektiivsemast immuunsupressiivsest ravist on kopsusiirdamise tulemused aasta aastalt paranenud.
Sagedasemateks siirdamisnäidustusteks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), α1-antitrüpsiini puudulikkus (AAT), idiopaatiline kopsufibroos (IPF) ja pulmonaarhüpertensioon (PH). Harvem esinevateks näidustusteks on tsüstiline fibroos (CF), bronhiektaasiatõbi, sarkoidoos, lümfangioleiomüomatoos (LAM) jmt. Tulenevalt patsiendi haigusest, vanusest jmt. teguritest kasutatakse nii ühe- kui ka kahe kopsu siirdamist.
Ajalugu
Esimene edukas südame-kopsu siirdamine teostati pulmonaarhüpertensiooniga patsiendile 1981. aastal Torontos. Samas keskuses tegi Joel Cooper 1983. aastal eduka ühe-kopsu siirdamise kopsufibroosiga patsiendile, kes elas 6,5 aastat ja suri seejärel neerupuudulikkuse tõttu. Esimene edukas kahe-kopsu siirdamine teostati samuti Torontos 1986. aastal.
Käesolevaks ajaks on maailmas teostatud üle 25000 kopsusiirdamise, aastane kopsusiirdamiste arv ületab 3000 piiri. Siirdamiste arvu kasvu limiteerib eelkõige doonorelundite nappus.
Kopsusiirdamine
Kopsusiirdamiseks kasutatakse ajusurmas doonorilt saadud elundeid, kriitiliseks on sealjuures doonorkopsude isheemia aeg. Mõlemad kopsud peavad alates elundidoonori vereringe lakkamisest olema siiratud kuue tunni jooksul. Siia hulka kuulub tihti ka elundite transpordiaeg doonorhaiglast siirdamiskeskusesse. Sagedamini kasutatakse tänapäeval kahe kopsu siirdamist, mis tegelikkuses seisneb küll kahe kopsu järjestikuses siirdamises. Esmalt eemaldatakse patsiendilt üks haige kops ning asendatakse doonorkopsuga; seejärel teostatakse samasugune siirdamisoperatsioon teisel rindkerepoolel. Pärast operatsiooni vajab patsient mõne päeva vältel juhitavat hingamist ning kindlasti vähemalt nädala jooksul jälgimist ja ravi intensiivravi osakonnas. Haiglaravi kestvuseks on keskmiselt 1,5 kuud. Selle järgselt jätkub eluaegne ravi immuunsupressiivsete ravimitega vältimaks siiratud elundi äratõukereaktsiooni, samuti infektsioonide profülaktika ja muud ravi vastavalt vajadusele.
Eduka kopsusiirdamise järgselt taastub patsiendi kopsufunktsioon kuni aasta vältel, mis loob eeldused täisväärtusliku elu jätkamiseks. Osad patsiendid on võimelised pöörduma tagasi tööle.
Siirdamised Eestis
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustati kopsusiirdamisprogrammiga 2007. aastal, kuhu haarati lisaks pulmonoloogide ja rindkerekirurgidega ka anestesioloogid ja intensiivravi arstid, infektsionistid, patoloogid, taastusravi arstid, füsioterapeudid, transplantatsiooni koordinaatorid jt. Programmi raames viibisid mitmed kolleegid täiendustel ühes maailma suurimas kopsusiirdamiskeskuses Viini Ülikoolikliinikus, samuti Newcastle Ülikoolikliinikus ning mujalgi. Viini Ülikoolikliinikuga sõlmiti ka koostööleping, mille raames siirati 28. aprillil 2009 Viinis prof. Walter Klepetko meeskonna poolt kopsud esimesele Eesti kodanikule.
Alates maist 2010 avati kopsusiirdamise ooteleht Eestis ning esimene kopsusiirdamine toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis dr. Tanel Laisaare juhtimisel 2010. aasta oktoobris. Eestis on seni teostatud igal aastal kuni neli kopsusiirdamist. Arvestades teiste Euroopa riikide statistikat, võiks Eestis kopsusiirdamiste vajadus jääda 6-8 juhu piiridesse aastas.
Kopsusiirdamisprogrammi efektiivse toimimise aluseks on patsientide hoolikas valik ja ettevalmistus siirdamiseks sh pulmonaalse rehabilitatsiooniprogrammi läbimine, kaasuvate haiguste ravi ning samuti psühhosotsiaalne ettevalmistus. Kopsusiirdamise läbiviimiseks on lisaks kirurgidele vajalik veel paljude spetsialistide ööpäevaringne valmisolek.