Maksasiirdamine on valikravimeetodiks mitmete maksahaiguste korral nagu maksa kolestaatilised haigused, maksa pahaloomulised kasvajad, Budd-Chiari sündroom, tsüstiline fibroos, C-hepatiidist põhjustatud maksatsirroos ja alkohoolne maksatsirroos.
1967. aastal sai teoks esimene õnnestunud maksasiirdamine maailmas. Aasta hiljem teostas Sir Roy Calne esimese eduka maksasiirdamise Euroopas. Järgneva 15 aasta jooksul teostati maksasiirdamisi vaid üksikutes Põhja-Ameerika ja Euroopa keskustes suhteliselt kesiste tulemustega. Olukord muutus 1980-ndate aastate alguses seoses uute elundeid säilitavate lahuste väljatöötamise, immuunsupressiivsete ravimite kasutuselevõtu, kirurgilise tehnika täiustumise ja intensiivravi arenguga.
Maksasiirdamise puhul retsipiendi haige maks eemaldatakse ning asendatakse doonorelundiga, mis saadakse surnud doonorilt. Nagu ka teiste elundite puhul, peab retsipient siirdamisjärgselt äratõukereaktsiooni välistamiseks kasutama immuunsupressiivset ravi. Maksasiirdamine erineb teistest elundisiirdamistest selle poolest, et mida pikem aeg siirdamisest, seda väiksem on tõenäosus kroonilise äratõukereaktsiooni tekkimiseks. Käesoleval ajal teostatakse Euroopas ligi 7000 maksasiirdamist aastas.
Esimene maksasiirdamine Eestis teostati 1999. aastal dr. Toomas Väli juhtimisel. Viimastel aastatel on Eestis teostatud keskmiselt 9 maksasiirdamist aastas.